Lumfoomi kaalukaotus, Mitte-Hodgkini lümfoomid

Ravi Haiguse ravi sõltub trombotsüütide arvust, veritsussümptomite raskusest, vanusest, elustiilist, inimese isiklikest ravieelistustest ja teistest põetavatest haigustest. Lümfoomi puhul võivad siis esineda süvenev väsimus, sagedasemad külmetushaigused, öised higistamised, nahasügelus ja väike palavik.

Luuüdi siirdamine ehk transplantatsioon tähendab vereloome tüvirakkude ülekannet patsiendile, et taastada normaalne vereloome. Luude sees olev luuüdi sisaldab tüvirakkudeks kutsutavaid algrakke, mis arenevad veres leiduvateks rakkudeks: Punaverelibledeks, mis transpordivad hapnikku keha erinevatesse osadesse ja eemaldavad elutegevuse jäägina tekkiva süsihappegaasi Valgeverelibledeks, mis kaitsevad keha põletike eest Vereliistakuteks, mis võimaldavad verel hüübida Kuidas saadakse vereloome tüvirakke?

Siirdamise õnnestumise seisukohalt on oluline tüvirakkude saamine. Tüvirakke lumfoomi kaalukaotus võimalik koguda luuüdist, perifeersest verest ja nabaväädi verest. Tüvirakke võidakse saada teiselt inimeselt allogeenne siirdamine või siirdatakse haigele tema enda rakke, mille hulgast on haiged rakud eelnevalt eemaldatud autoloogne siirdamine.

Enne tüvirakkude siirdamist saab patsient tavaliselt väga suures doosis keemiaravi, mille eesmärgiks on maksimaalne lõplik kasvaja hävitamine. Allogeenne siirdamine Tähtis on leida sobiv tüvirakudoonor, kuna keha tõrjub rakke, mis erinevad liialt keha enda tüvirakkudest.

Loovutaja sobilikkust testitakse mitmete verenäitajate abil.

Mitte-Hodgkini lümfoom | Onkoloogiakeskus

Lähisugulased on parimad doonorikandidaadid. HLA-testis võrreldakse doonori andja ja retsipiendi saaja kuut tähtsat valgevereliblede pinnal olevat valku ehk antigeeni, et näha, kas rakud sobivad üksteisega. Kui lähisugulaste seast ei leita siirdamiseks sobivat doonorit, siis on võimalik leida doonor nn.

Allogeennne siirdamine on seotud tõsiste riskidega, seetõttu on olemas teatud kindlad näidustused millal allotransplantatasioon teostatakse.

Lümfoomi sümptomid ja diagnoosimine

Autoloogne siirdamine Autoloogne siirdamine võimaldab manustada patsiendile suuri keemiaravi või kiiritusravi doose, mida ei saa kasutada tavalise keemiaravi puhul kõrvaltoimete riski tõttu ning annab seega parema kasvajavastase efekti. Näiteks retsidiveerunud kui haigus taaspuhkeb siiski keemiaravi järel agressiivse lümfoomi puhul on osadel haigetel võimalik täielik tervistumine autotransplantatsiooniga.

Indolentse lümfoomi haigetel on autoloogse siirdamise eesmärgiks remissiooni ehk haigusvaba perioodi pikendamine. Millised tegurid mõjutavad ravi õnnestumist? Teatud faktorite lumfoomi kaalukaotus nagu kasvaja histoloogiline tüüp; haige vanus, üldseisund, LDH ja hemoglobiini tase veres, haiguse levik lümfisõlmedest välja ja haiguse staadium, on võimalik määrata nn. Ravi toimib üldiselt paremini alla aastastele patsientidele.

Nooremad patsiendid taluvad ravi paremini, kuna neil on vähem raviviisi või annustamist piiravaid kaasuvaid terviseprobleeme nt südame- või kopsuhaigusi.

Üldseisundi all mõeldakse inimese võimet järgida teatud elustiili. Heas üldseisundis aktiivsetel inimestel saadakse üldiselt paremaid ravitulemusi kui halva üldseisundiga isikutel inimestel, kellel on kroonilisi terviseprobleeme.

Heas üldseisundis haiged taluvad intensiivsemat ravi.

Koeproovist saadav informatsioon on väga oluline lümfoomi diagnoosimise ja ravi seisukohalt. Lümfisõlmede süsteemis lümfisüsteemis esineb kaks lümfoomi tüüpi mitte-Hodgkini lümfoom Hodgkini lümfoom Mitte-Hodgkini lümfoom Mitte-Hodgkini lümfoom NHL ei ole omaette haigus, vaid rühm erinevaid lümfaatilisi kasvajaid, kuhu kuuluvad erinevad lümfoomi vormid. Kuigi NHL-i eri vormidel on mõned ühised jooned, erinevad haigused üksteisest selle poolest, millised näevad rakud välja mikroskoobiga vaadelduna, kuidas vähirakk kasvab ja kuidas kasvaja mõjutab organismi. Mitte-Hodgkini lümfoomid jagatakse kaheks peamiseks vormiks: B-rakulised lümfoomid arenevad ebanormaalsetest B-lümfirakkudest T-rakulised lümfoomid arenevad ebanormaalsetest T-lümfirakkudest.

Üldseisundit hinnatakse astmetega 0—4, kus 0 tähendab head ja 4 halba üldseisundit. Vere LDH sisaldus. LDH laktaatdehüdrogenaas on veres esinev ensüüm. LDH kõrge tase võib olla agressiivse lümfoomi tunnus. Hemoglobiin tase. Kui NHL on levinud väljapoole lümfisõlmi nt luuüdisse või kesknärvisüsteemion üldiselt paranemisprognoos halvem kui neil, kelle haigus piirdub lümfisõlmedega. Haiguse staadium. Lisaks jagatakse staadiumid veel A või B, sõltuvalt sellest, kas patsiendil on B sümptoome palavik, higistamine, kaalulangus või ei.

Ravi võimalikke tulemusi kirjeldavad terminid Esmane ravi on ravi, mida patsient saab mitte-Hodgkini lümfoomi puhul esimese ravimeetodina.

Ajukasvajad lastel

Esmane ravi määratakse arvestades haiguse iseloomu, patsiendi vanust ja üldist tervislikku seisundit. Esmase raviga võib saavutada järgmised tulemused: Täielik ravivastus ehk remissioon.

  • Mis on lümfoom ja kuidas seda ravida? - Eesti Päevaleht
  • Info haiguste ja ravi kohta

Seda terminit kasutatakse, kui haiguse kõik tunnused on ravijärgselt kadunud. See ei tähenda, et haigus ise oleks tingimata täielikult kadunud kuigi ka nii võib ollavaid haigustunnused on kadunud ja analüüsides ei leita lümfoomile iseloomulikke muutusi.

Lümfoomid lastel

Kui ravivastus püsib pikalt, räägitakse kestvast remissioonist. Mida kauem on patsient remissioonis, seda parem prognoos tal on. Nagu teistegi vähkkasvajate puhul, võib haigus ikkagi taaspuhkeda retsidiveeruda ja seetõttu on vaja haiget pikaajaliselt jälgida. Ravivalik sõltub haiguse raskusest, raviga seotud riskidest ja kõrvaltoimetest ning patsiendi üldseisundist ja vanusest.

Prognoos Aplastiline aneemia on progresseeruv haigus, mis ilma ravita on prognoositu. Ka saavutatud raviefekti puhul jääb risk, et haigus tuleb tagasi, mis tõttu olulisel kohal on regulaarne jälgimine ka siis, kui ravi on lõpetatud.

Ravi eesmärgiks ei ole alati tervistumine. Oluline on parandada luuüdi funktsiooni ning vähendada vereülekannete vajadust ja infektsioonide riski. Aplastiline aneemia Immuuntrombotsütopeenia Immuuntrombotsütopeenia ITPtuntud ka idiopaatilise trombotsütopeenilise purpura nime all, on autoimmuunne haigus. Autoimmuunse haiguse esinemisel ei suuda immuunsüsteem enam vahet teha lumfoomi kaalukaotus ja võõra vahel ning kujuneb välja immuunreaktsioon enese kudede vastu.

ITP korral on märklauaks trombotsüüdid. Immuunsüsteemi poolt on need vererakud märgistatud kui võõrad ja kõrvaldatakse põrna, maksa poolt või mõnel muul moel. Lisaks trombotsüütide suurenenud lammutamisele võib olla häirunud trombotsüütide tootmine luuüdis. Sümptomid Väikese trombotsüütide arvu korral esinevad inimesel sageli veritsusnähud. Kergesti tekivad purpursed nahalused verevalumid, väikesed punased täppverevalumid, ninaveritsused, naistel võivad olla vererohked menstruatsioonid.

Ohtlikumateks veritsussümptomiteks on verevalumid suus, veri uriinis või väljaheites, ajuverejooks. Lastel eelneb immuuntrombotsütopeeniale sageli viirusinfektsioon ning paranemine võib toimuda ilma ravita nädalaga.

Täiskasvanutel on tavaliselt tegemist haiguse kroonilise kuluga, st haigus kestab üle poole aasta. ITP esineb naistel sagedamini kui meestel ja lastel sagedamini kui täiskasvanutel. Riskifaktorid ei ole teada, seetõttu ei osata haigust ära hoida. Haigestumus on juhtu elaniku kohta aastas.

Ravi Haiguse ravi sõltub trombotsüütide arvust, veritsussümptomite raskusest, vanusest, elustiilist, inimese isiklikest ravieelistustest ja teistest lumfoomi kaalukaotus haigustest. Muretsemiseks võib olla põhjust, kui inimene täheldab oma tervislikus seisundis muutusi ja need jäävad kuue kuu jooksul püsima. Lümfoomi puhul võivad siis esineda süvenev väsimus, sagedasemad külmetushaigused, öised higistamised, nahasügelus ja väike palavik.

  • Mitte-Hodgkini lümfoomid
  • Hodgkini lümfoom – Vikipeedia
  • Lümfoomid - ccg.ee

Selliste nähtude korral tasub kindlasti konsulteerida arstiga. Meieni on jõudnud patsiente, kelle lümfisõlmed on suurenenud, kuid et valu ei esine, on uuringutele tulek viibinud. Kõigepealt tehakse perearsti juures rutiinuuringud.

Kontrollitakse ega kogu keha lümfisõl-med pole suurenenud, kas haigus pole levinud teistesse organitesse, kõhuõõnde jne.

Kahtluste puhul suunatakse haige edasi eriarsti juurde, kes määrab edasised uuringud. Diagnoosimiseks on vajalik lümfisõlme biopsia, et koeproovi mikroskoobi all uurida. Täpse ravi määramiseks tehakse kindlaks, mis haigusvormiga on tegemist ja mis staadiumisse on haigus jõudnud. Põhiline ravi on kemoteraapia. Kiiritusravi osatähtsus lümfoomi ravis väheneb järjest. Oluliselt on aidanud ravi tulemuslikkust parandada uus ravim, antikeha, mis ründab spetsiifiliselt kasvajarakke.

Seega jäävad terved rakud puutumata. Kõrgdoosis saadud kemoteraapia järel on vaja lumfoomi kaalukaotus vereloome taastada. Selleks võib koguda spetsiaalse aparaadi abil patsiendi enda verest vereloome tüvirakke või kasutada doonorilt saadud rakke.

Ravi on haigele kurnav, sest kasutatavad ravimid mõjutavad lisaks kasvajarakkudele ka terveid kudesid.